Mida teha, kui veeboilerist tuleb mädamunalõhnalist vett?
Boileri seintele võib aja jooksul tekkida bakterioloogiline saastekiht (nn biokile). Selle tekkimise põhjuseks võib olla ebasanitaarne veetorustiku, kraanide, filtrite, boileri kütteelementide vms paigaldamine ja/või remont. Samuti võivad mikroorganismid juba enne veeseadmete ja torude paigaldamist olla sattunud nende sisemusse.
Erinevate veekihtide vesi on erineva keemilise koostisega ning sellepärast võib ka erinevate puurkaevude vee vahetus boileris toimuvate biokeemiliste protsesside tasakaalu muuta. Selle tulemusena hais võib väheneda või suureneda. Samuti võib seda tasakaalu muuta ka maja üldtorustikku aastate jooksul tekkinud sete.
Iga põhjavesi sisaldab geoloogilistest tingimustest sõltuvalt, suuremal või vähemal määral orgaanilisi ja anorgaanilisi ühendeid. Puurkaevust väljapumbatud vee seismisel ja temperatuuri tõusmisel hakkavad põhjavees olevad orgaanilised ja anorgaanilised ained biokeemiliste ja keemiliste protsesside käigus üsna kergesti lagunema oma koostisosadeks. Seniks kuni jätkub hapnikku, kulgevad need protsessid aeroobselt. Bakterid lagundavad orgaanilised ühendid (bakterid toituvad neist) ning oksüdatsioon võib kesta kõrgemate oksiidide moodustamiseni, s.t süsinikust saab CO2, lämmastikust NO2 jne. Vajalik hapnik saadakse keskkonnast (veest), milles lagunemine toimub. Kui hapnikust tuleb puudu, kaotab aeroobne süsteem tasakaalu ning keskkond muutub anaeroobseks. Lagunemine küll jätkub, kuid nüüd juba anaeroobsete organismide kaasabil. Tekkinud laguproduktidest on mitmed halva lõhnaga, nagu näiteks sulfiidid ja väävelvesinik.
Mõnede puurkaevude vees võib esineda vähesel määral sulfiide, kuid tavaliselt sellisel kontsentratsioonil, mida inimese haistmisorganid ei registreeri (tavaline inimene hakkab tundma sulfiidide lõhna alates 0,02 mg/l). Sulfiidide sisalduse suurenemine veevõrgus on tingitud füüsikalis-keemiliste tingimuste muutusest (toru, boileri jne materjalid võivad ka sisaldada mingil määral väävliühendeid), biokeemilistest protsessidest ja sulfaatioone redutseerivate bakterite elutegevusest. Iseloomulik on selline situatsioon vee vähese tarbimisega piirkondades, kus vesi seisab juba torustikus. Kui sellist vett hoida veel soojas boileris või kuumaveekatlas, hoogustuvad eelpoolnimetatud biokeemilised ja keemilised protsessid märgatavalt, mille tulemusena võib tunda laguproduktide ebameeldivat lõhna. Osades veeboilerites kasutatakse vee pehmendamiseks nn magneesiumelektroodi, mis aga kahjuks soodustab mõnede põhjaveekihtide vee keskkonnas väävelvesiniku teket boileris. Elektroodi eemaldamisega saadakse ebameeldivast lõhnast lahti, kuid küttekeha kulub kiiremini.
Soovitused probleemi vältimiseks:
- Muretseda vajadustele vastava suurusega veeboiler. Suures boileris vahetub vesi vähese tarbimise juures aeglaselt. Hea oleks, kui vesi boileris vahetuks paari päeva tagant.
- Pikemaks ajaks kodust lahkumisel mitte jätta vett boilerisse, sest seisev vesi roiskub kiiresti.
- Lasta teha torustiku, veeseadmete jms paigaldamis- ja remonditöid tunnustatud spetsialistidel, mitte juhutöölistel.
- Teostada remonditöid (näiteks ka maja veetorustiku vahetustööd, filtrite vahetus jms) puhtalt, et vältida saasteainete sattumist veesüsteemide sisemusse.
- Kasutada uusi, mittesaastunud materjale.
- Pärast boileri remonditöid (näiteks soojenduselektroodi vahetust, katlakivi eemaldamist) desinfitseerida boileri sisepinnad lahja (õrna lillaka värvusega) kaaliumpermanganaadi lahusega. Sulgeda boiler, lasta see vett täis ja seejärel tühjendada kaaliumpermanganaadi jääkide eemaldamiseks. Lasta boiler uuesti vett täis ning hoida mõnda aega boiler maksimaaltemperatuuril ning seejärel boiler tühjendada ning täita uue veega.
- Mitte hoida boileri vett madalatel (alla 70C) temperatuuridel