Ajalugu

Tartu veevärk ajalugu

Reostunud vesi andis tõuke veevärgi rajamiseks

Tartu veevarustuse ajalugu ulatub ülemöödunud sajandisse, mil tekkis idee salvkaevude reostunud vee tõttu rajada Tartu linnas veevärk, mis varustaks kogu linna kvaliteetse veega. Esimese rajati 1888.a Toomeoru kaev, mille vesi osutus väga kvaliteetseks. Juba järgmisel aastal laiendati ülikooli veevärki ja Toomkiriku varemetesse ehitati veereservuaar, mis suutis teenindada Toomemäe ümbrust ja rahuldada ülikooli veevajadust.
Insener R.Gulke juhtis tähelepanu Meltsiveski allikatele ja tegi esimese kalkulatsiooni veevärgi ehitamiseks Raadi-Maarjamõisa põhjaveevoolu baasil. Esimene Tartu veevarustuse projekt koos uurimustöödega teostati C.Kalti poolt

Esimesed puurkaevud rajati Meltsiveski piirkonda

Pildil: Meltsiveski tiik

Esialgsed proovipuurimised tehti 1907-1908.a Raadi mõisa põldudel. Uuritud alalt linna varustamiseks küllaldaselt vett ei leitud. Järgnevalt puuriti kahel järgneval aastal kaks puurkaevu Meltsiveski tiikide lähedusse. Need C.Kalti poolt rajatud puurkaevud töötavad siiani ja tema projekt oli aluseks järgmistele linna veevarustuse projektidele.

Teise veevarustuse projekti koostamiseks sõlmiti linnavalitsuse poolt 1926.a leping E.Leppikuga, millega jagati linn elanike arvu põhjal kaheks tihedusrajooniks ja selle projekti eeltööd lõppesid kolm aastat hiljem.

Veevärk alustab tegevust iseseisva ettevõttena

Meltsiveski allikatele oli ehitatud ajutine pumpla (kerge puumaja mõõtmetega 8 x 5 m ja kaks pumpa - tootlikkusega 30 m3/h ja 50 m3/h, mille imitorud asetsesid laudadega vooderdatud allikabasseinis. Veetorustik ehitati Narva, Vene, Lai, Rüütli ja Vanemuise tänava kaudu "Vanemuise" teatrihoones asuva ajutise reservuaarini, mille maht oli 30 m3. 1.aprilliks 1929.a oli esimene ringistatud veetorustik ja ka düüker turuhoone juures valmis ning ka Vabaduse silla alla paigaldati torustik.
17.novembril 1929.a toimus pidulik Tartu linna veevärgi avamine. Esimese majandusaasta lõpul oli veevärgil 47 klienti, kes olid tarbinud vett 3114 m3 aastas (veevõrgu pikkus 4,346 km). Sellega oli alus pandud linna üldveevärgile ja veevärk alustas tegevust iseseisva ettevõttena.

Veetorustike ehitamine

Pildil: Torude paigaldamine Tartus Rüütli tn 1929.a

1930.a kehtestati Tartu linnas esimene sundmäärus veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmete ehitamise kohta. Ehitus võis toimuda linnavalitsuse loal ja ettevõtjate kaudu, kellel selleks omakorda linnavalitsuse luba. Erandkorras lubati majaomanikel veevärgi üldkava alusel, linna järelvalve all ehitada üksikuid veetorustikke. Ehituskulud tasuti ehitajale ilma protsendita vee müügi arvel 50% maksustamisega, kuni kulude lõpliku kustutamiseni. Ehitati veetorustikud Kivi, Riia, Kitsa, Kloostri, Kompanii jt tänavatele.

Uue pumpla valmimine aitab vett viia ka kõrgemale

1937.a otsustati ehitada uus pumpla, põhjuseks asjaolu, et vett ei olnud võimalik juhtida kõrgemal asuvatesse linnaosadesse. Aluseks võeti E. Leppiku koostatud üldprojekt, mida V.Ontoni täiendas. Pumpla valmis 1938.a ja asub seal tänapäevani. 1938.a koostasid insener V.Onton ja arhitekt V.Tippel Õpetaja tänava veetorni projekti. Ehitus algas 1939.a, lõpetati järgmisel aastal. Ametlik avamine toimus 26. novembril.

Järjepidev areng katkeb sõja tõttu

1941.a. II Maailmsõda katkestas veevärgi järjepideva arengu. 10.-29.juuli 1941.a oli esimene suurem katkestus linna veevarustuses. Kuna pumplad asusid ühel pool ja veetorn teisel pool rindejoont, lülitati välja linna äärealad ja linna veevärk ühendati operatiivselt ülikooli ja raudtee veevõrguga.
29.juulil 1941.a alustas veevärgi pumbamaja jälle korrapärast tegevust. 1944.a lasti õhku mõlemad linna veevärgi pumplad, samuti hävis sisseseade. Veetorustik oli mürskudest tugevasti purustatud. 16.oktoobril 1944.a loodi Tartu Linna Veevärgi, Kanalisatsiooni ja Gaasi Kontor. Alustati veevärgi ennistustöödega.

Ehitatakse uus veetorn ja luuakse Kommunaalettevõtete ja Heakorra trust

3.märtsil 1945.a jõuab vesi veetorni, mida me tänapäeval tunneme aadressil Õpetaja 9 asuva ehitisena. 1945.a oli abonomentide arv 302, veevõrgu üldpikkus 19 km.

Pildil: Tartu veetorn1950.a pumbati esmakordselt võrku üle miljoni m3 vett aastas. Kanalisatsioonivõrk kuulus ühisvoolsesse süsteemi ja eelvooluks oli Emajõgi, puhastusseadmed puudusid.
1957.a. 1.juulist ühendati veevärk teiste kommunaalmajanduse kontoritega ja asutuse nimetuseks sai Tartu Linna Kommunaalettevõtete ja Heakorra Trust.

1958.a oli Tartu linnas 39 arvestatavat kaevu, nendest 34 kuulusid linna ettevõtetele ja 5 kaevu linna veevärgile (Meltsiveski veehaare). 1958.a lõpetati vee ostmine raudteelt ja ülikoolilt. 1958.a lõpuks oli veevõrgu üldpikkuseks 35,828 km ja klientide arv 871.Võrku pumbati vett 7255 m3/d. Kanalisatsioonivõrgu üldpikkus oli 75 km.

Pöördeline veetarbimise kasv

1963.a kasvas järsult veetarbimine, kuid olemasolevate puurkaevude tootlikus ei võimaldanud uusi vajadusi täita. Lisaks sellele langes rivist välja turuhoone juures olev Emajõe alune düüker. 1963.a lõpetati Täitevkomitee otsusega vee müük suurematele asutustele, kellel oli oma puurkaev ja limiteeriti paljude ettevõtete jaoks.

50-ndate aastate lõpus ja järgmise kümnendi esimesel poolel algas intensiivne uute puurkaevude puurimine erinevatesse veekihtidesse, mis kestis kuni 80-ndate aastate lõpuni. 1961.a alates tehakse põhjaveekihtide veetasemete ja keemilise koostise vaatlus Eesti Geoloogiakeskuse poolt. Ajavahemikul 1963-1969 a tehtud geoloogiliste- ja hüdrogeoloogiliste uurimistööde põhjal kinnitati esmakordselt Tartu linna põhjavee tarbevaru: kvaternaari veekiht 15000 m3/d, pärnu-siluri veekiht 48000 m3/d.

Luuakse Tartu Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Kontor

1964.a võeti kasutusele Toomeoru veehaare. 1966.a reformiti olemasoleva ettevõtte struktuur ja moodustati iseseisev ettevõte - Tartu Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Kontor. Samal aastal loodi veevärgi laboratoorium. Koostati arengukava aastateks 1966-1970 puurkaev - pumplate, vee- ja kanalisatsioonitorustike ehitamiseks. Esmakordselt oli kõige suurema objektina planeeritud reoveepuhasti - 30000 m3/d. 1966.a lõpuks töötasid Toomeoru ja Meltsiveski veehaare ning Raja, Aardla, Teguri ja Tehase tn puurkaevud.

Aastatel 1972-1977 ehitati Ropka veehaare (12 puurkaevu) koos II astme pumbamaja ja veemahutitega 2000 m3 (? 500 m3). 1976.a alustati Anne veehaarde puurkaevugruppide puurimisega, mis jätkus 80-ndatel aastatel. Kahel pool Emajõge asuvate veevõrkude paremaks ühendamiseks ehitati 2 düükrit läbimõõduga 300 mm läbi Emajõe ja sõudekanali. Ehitati Soola tn kanalisatsiooni ülepumpamisjaam.

Alustatakse reoveepuhasti edasiehitamisega

1994.a valitses olukord, kus Tartu linna kanalisatsioonivõrku ei olnud keegi pika aja jooksul arendanud ja rekonstrueerinud. Tartu Veevärgi reoveepuhasti ehitamine oli vene ajast pooleli jäänud ja mitu aastat seisnud. 1994.a jätkas Tartu Veevärk reoveepuhasti ehitamist Shveitsi riigilt tagastamatu abina saadud seadmete ja Eesti poolt määratud 60 miljoni krooni ehitusraha toel.

Tartus hakati reovett puhastama 1996.a, kui valmis reoveepuhasti mehaaniline osa (võred, liivapüünised, setiti, settetihend, settepressid, pumplad). Mehaaniline reoveepuhasti võimaldab eemaldada võreprahi, 50% heljumist ja 25% BHT-st.
Veerand Tartu linna reoveest suunati reoveepuhastisse. Majade juures olid küll septikud, kuid enamik reoainetest voolas siiski jõkke. Selline reostuskoormus ületas oluliselt looduslikku isepuhastusvõimet ja osa reostusest jõudis isegi Peipsini (ligi 40 km!).

1999.a avati ametlikult reoveepuhasti bioloogiline osa,kus puhastati bakterite abil aerotankides, mis võimaldas eraldada 95% heljumist ja BHT-st. Eraldati ka 80% fosforist ja 50% lämmastukust. Samuti avati peapumpla ja reovee tunnelkollektor „Kesklinna-1“, mis ulatub peapumplast kuni Tartu kesklinnas asuva Aura keskuseni. „Kesklinna-1“ suurim sügavus on 16 m, läbimõõt 2,3 m ja pikkus 4,5 km.

Pärast selle projekti lõpetamist suunati 80% Tartu linna reovett reoveepuhastisse, mis oli tolle aja kohta, võrreldes teiste riikidega, väga suur saavutus.

Ehitatakse tunnelkollektor Kesklinna-2

Selleks, et reoveepuhastisse suunata ka ülejäänud 20% Tartu linna reoveest, oli vaja ehitada tunnelkollektor „Kesklinna-2“. See ehitati Euroopa Liidu ISPA abiprogrammi toetusel.

Aprillis 2004.a avati reovee tunnelkollektor "Kesklinna-2", mis hõlmab Kesklinna, Supilinna, Tähtvere ja osa Veeriku linnaosast. Nimetatud tunnelkollektori kogupikkus on 2,5 km suurim sügavus 10,2 meetrit ja läbimõõt 1,2 m. Tunnelkollektor „Kesklinna-2“ võimaldas puhastisse suunata viimased 13 Emajõkke suubuvat tänavakollektorit. Selle projekti tulemusena jõudis 100% Tartu linna ühiskanalisatsiooni reoveest puhastisse.

Kuigi reovesi suunati 2004.a seisuga puhastisse, oli suur osa tänavatorustikest siiski amortiseerunud seisundis. Ka polnud mitmete tänavate all ühiskanalisatsiooni veel olemas ja seega polnud elanikel võimalik sellega liituda.

Alustatakse veevärgi kõige suurema arendusprojektiga

2004.a alustati Tartu vee- ja kanalisatsioonivõrgu laiendamise ja renoveerimisprojektiga „50+50“. Selle projekti eesmärk oli Tartu elanike joogivee paremaksmuutmine, veevarustushäirete kõrvaldamine, kanalisatsioonivõrgu korrastamine ja uuendamine, vihmast põhjustatud üleujutuste vähendamine ning ühisveevärgi ning -kanalisatsiooniga liitumise võimaldamine. 2003 – 2004.a toimusid uuringud ja projekteerimistööd, kahel järgneval aastal ehitustööd.

Projekti "50+50" raames kaasajastati ja paigaldati kokku 101 km torusid (21 km moodustasid uued veetorustikud ja 22 km uued reoveetorustikud. 39 km ulatuses rekonstrueeriti juba olemasolevaid veetorustikke ja 17 km pikkuses varasemaid reoveetorustikke. Kõik see kokku on üle poole Tallinn-Tartu maantee pikkusest. Torustikutöid tehti kokku ligi 150 tänaval.

Projekti "50+50" tulemusel muutus torustik kaasaegsemaks

Pildil: 50+50 projekti kaevetööd Tartu kesklinnas

Veevõrgu arendamise tulemusel võimaldati 1800 elanikul liituda ühisveevõrguga, vähendati märgatavalt veelekkeid ja avariiohtu. Samuti anti 20% Tartu elanikele paremat joogivett ja likvideeriti reostusohtlikud veekaevud.

Kanalisatsioonivõrgu arendamise tulemusel võimaldati 2200 elanikul liituda ühiskanalisatsiooniga. Vähendati keskkonna reostamise ohtu majapidamiste poolt, mis polnud ühiskanalisatsiooniga ühendatud. Parandati 18 000 elaniku reovee ärajuhtimist. Vähendati pinnase- ja vihmavee sattumist kanalisatsioonitorustikesse, mille tulemusena väheneb reovee puhastamise maht ja maksumus.

2007 - 2008.a ehitati Vana-Ihaste torustikud, mis võimaldasid ka selle piirkonna elanikel liituda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Projekt teostati omafinantseeringuga. Lisaks eelpoolnimetatud projektidele on alates 1994 -2009.a rajatud Anne ja Ropka joogiveepuhastid ning korrastatud järjepidevalt torustikke väiksemate projektide raames, kokku 15 aasta jooksul ligi 200 km ulatuses.

Tartu on täitnud Eesti poolt Euroopa Liiduga liitumisel võetud kohustuse varustada üle 10 000 inimekvivalendiga reoveekogumisalad kanalisatsiooniga ja kindlustanud elanikele kvaliteetse joogivee ning tasemel reoveekäitluse. Tartu linna vesi on üks puhtamaid ja parima kvaliteediga Eestis. Selle pikaajalise suurepärane tulemus on saavutatud eesmärgipärase juhtimise, järjepideva arendustöö ja loetletud alaprojektide sihipärase elluviimise kaudu.

Projektide elluviimine jätkub, järgmiseks suuremaks eesmärgiks on ehitada välja lahkvoolne sademevee kanalisatsioon Tartu linnas.